Paar aastat tagasi avastasin ma

ehitustööstuse tumeda poole.

2006. aastal viisid noored Katari tudengid

mind vaatama sisserännanute töölaagreid.

Sellest ajast saadiks olen ma end
tööliste õiguste teemaga kursis hoidnud.

Viimase 6 kuu jooksul on
Ühendemiraatides

peatatud või tühistatud enam kui
300 pilvelõhkuja ehitus.

Nende hoonete ja uudiste taha on

peidetud lepinguliste ehitustööliste lood.

1,1 miljoni ehitustöölise.

Need peamiselt India, Pakistani, Sri Lanka

ja Nepaali töölised riskivad kõigega,

et teenida elatist oma peredele
kaugel kodumaal.

Vahendajale makstakse tuhandeid dollareid.

Saabudes leiavad nad end aga töölaagrites,

kus ei pole ega konditsioneeri ning
nende passid on ära võetud.

On kerge süüdistada kohalikke võime,

kuid 99% neist saab tööd erasektorilt

ja seega oleme me samamoodi,
kui mitte rohkem vastutavad.

On tekkinud grupid nagu Buildsafe UAE,

kuid tööliste hulgad on liiga suured.

2008. aasta augustis

teatasid Ühendemiraatide ametnikud,

et 40% riigi 1098 töölaagrist oli rikkunud

esmaseid tervise- ja tööohutusnõudeid.

Eelmisel suvel protesteeris
üle 10 000 töölise

palkade mittemaksmise,

toidu halva kvaliteedi ja ebasobivate
elamistingimuste pärast

Ja siis tuli majanduskriis.

Kui tööandjad on läinud pankrotti,

kuna nad on ülemäära võlgu nagu kõik,

lähevad asjad kaotsi.

Dokumendid, passid

ja tööliste tagasisõidu piletid.

Tuhanded töölised on kõrvale heidetud.

Neil pole võimalust koju tagasi minna

ja pole mingit tõendit, et nad
kunagi saabunud on.

Nad on ehitusmulli põgenikud.

Siin on küsimus ehitusspetsialistile,

arhitektile, insenerile, arendajale.

Kui sa tead, et midagi sellist toimub,

sest käime ehitusplatsidel igal nädalal,

kas sa oled siis inimõiguste rikkumises

kaasosaline või enesega rahul?

Heidame ökoloogilise jalajälje kõrvale.

Mõelgem hoopis eetilisele jalajäljele.

Mis kasu on

ehitada CO2-neutraalne,
energiasäästlik hoone,

kui seda arhitektuurilist pärli ehitanud

tööjõud on ebaeetiline, parimal juhul?

Mulle on öeldud, et lähtun liiga
kõrgest moraalist.

Kuid selle teema puhul

ei ole teist võimalust.

Ärgem unustagem kes maksab selle
majanduskriisi eest.

Samal ajal, kui me muretseme järgmise
kontoritöö pärast,

järgmise projekti pärast, et
oma töölisi säilitada.

Ärgem unustagem neid mehi, kes
päriselt surevad tööd tehes.

Aitäh.

(Aplaus)