Joachim de Poscada: "Jäta vahukomm söömata"

Selles lühikeses TEDi Ülikooli ettekandes räägib Joachim de Posada tähtsast eksperimendist, milles uuriti võimet naudingut edasi lükata -- ja kuidas see tulevast edu ennustab. Sisaldab vahvat videot lastest, kes proovivad kogu hingest vahukommi mitte süüa.

Ma olen siin, sest mul on väga tähtis teade.

Ma arvan, et me oleme leidnud

edu kõige olulisema teguri.

Ja see leiti siinsamas, Stanfordis.

Psühholoogiaprofessor võttis nelja-aastased lapsed

ja pani nad omapäi tuppa istuma.

Ja ta ütles lapsele, nelja-aastasele juntsule:

"Johnny, ma annan sulle ühe vahukommi ja jätan su siia,

15 minutiks.

Kui ma tagasi tulen ja vahukomm on alles,

siis sa saad teise veel. Nii et sul on siis kaks."

Käskida nelja-aastasel lapsel 15 minutit oodata,

et midagi head saada,

on sama, kui keegi ütleks meile: "Me toome teile kohvi kahe tunni pärast."

(Naer)

Täpselt sama.

Niisiis, mis juhtus, kui professor ruumist lahkus?

Kohe kui uks sulgus...

sõid kaks last kolmest vahukommi ära.

Viie sekundiga, 10 sekundiga, 40 sekundiga, 50 sekundiga,

kahe minutiga, nelja minutiga, kaheksa minutiga.

Mõned pidasid 14 ja pool minutit vastu.

(Naer)

Ei saanud hakkama. Ei suutnud oodata.

Aga on huvitav, et üks kolmest

piidles vahukommi ja tegi nii...

Vaatas seda.

Pani selle tagasi.

Nad kõndisid ringi. Nad mängisid oma seelikute ja pükstega.

Juba see laps, nelja-aastane, mõistis

edu kõige tähtsamat printsiipi.

Milleks on võime naudingut edasi lükata.

Enesedistsipliin,

kõige olulisem tegur edu saavutamiseks.

15 aastat hiljem, 14 või 15 aastat hiljem,

toimus järeluuring.

Mis selgus?

Nad otsisid need lapsed üles, kes nüüdseks olid 18- ja 19-aastased.

Ja nad leidsid, et sada protsenti

nendest lastest, kes vahukommi söömata jätsid, olid edukad.

Neil olid head hinded. Neil läks väga hästi.

Nad olid õnnelikud. Neil olid eluks mingid plaanid.

Neil olid õpetajate ja kaasõpilastega head suhted.

Neil läks hästi.

Suur osa nendest lastest, kes vahukommi ära sõid,

nemad olid jännis.

Nad ei läinud ülikooli.

Neil olid halvad hinded. Mõned langesid koolist välja.

Paar tükki olid halbade hinnetega ikkagi koolis.

Mõnedel olid head hinded.

Mul tekkis küsimus: Kas latiino-lapsed

reageeriksid samamoodi nagu ameerika lapsed?

Nii et ma läksin Kolumbiasse. Ja ma kordasin eksperimenti.

Ja see oli väga naljakas. Ma kasutasin nelja-, viie- ja kuueaastaseid lapsi.

Ja las ma näitan teile, mis juhtus.

(Naer)

Nii et mis siis Kolumbias juhtus?

Latiino-lapsed, kaks kolmest sõid vahukommi ära.

Üks kolmest ei söönud.

See väike tüdruk oli huvitav.

Ta sõi vahukommi sisu ära.

(Naer)

Teisisõnu, ta tahtis, et me arvaksime, et ta pole seda ära söönud, nii et ta saaks kaks tükki.

Aga ta sõi selle ära.

Nii et ta on tulevikus kindlasti edukas. Aga tal peab silma peal hoidma.

(Naer)

Näiteks ta ei tohiks pangandusse minna,

ega kassapidajana töötada.

Aga ta saab edukas olema.

Ja see kehtib igal pool, isegi müügi alal.

See müügimees, kes --

Klient ütleb: "Ma tahan vaat seda." Ja müüja ütleb: "Näe, palun väga."

See müügimees sõi vahukommi ära.

Kui müügimees ütleb: "Üks hetk.

Las ma esitan teile kõigepealt paar küsimust, et olla kindel, et te teete hea valiku."

Siis sa müüd palju rohkem.

Nii et sellel on igal elualal rakendusi.

Lõpetuseks -- Korealased mõtlesid nii.

Teate mis? See on nii hea,

et lastel võiks olla vahukommide-teemaline raamat.

Nii et me koostasimegi ühe lasteraamatu. Ja nüüd on see üle kogu Korea levinud.

Nad õpetavad lastele täpselt seda printsiipi.

Ja siin, Ühendriikides, peame me ka seda printsiipi õppima.

Sest meil on suured võlad.

Me sööme rohkem vahukomme, kui me toodame.

Tänan teid väga.