Mida mu usk tegelikult naiste kohta ütleb

Alaa Murabiti pere kolis Kanadast Liibüasse, kui Alaa oli 15-aastane. Enne seda tundis Alaa end vendadega võrdsena, kuid uues keskkonnas koges ta suuri piiranguid. Uhke moslemi naisena imestas ta, kas islamis on tõesti olemas vastav doktriin? Huumori, kire ja värskendava mässumeelsusega jagab ta oma avastusi islami ajaloost, toob näiteid naisjuhtidest ja räägib, kuidas ta algatas kampaania naiste õiguste eest võitlemiseks, kasutades Koraani värsse.

Teel siia

oli mul lennukis naabriga

huvitav vestlus.

Ta ütles, et USAs on vist töö otsa saanud,

sest välja mõeldakse kummalisi töökohti:

kassipsühholoog, koeralausuja,
tornaadokütt.

Mõne hetke pärast küsis ta minult:

"Ja millega tegelete teie?"

Vastasin kõhklevalt: "Olen rahuehitaja?"

(Naer)

Töötan iga päev selle nimel,
et teha naiste hääl kuuldavamaks

ja rõhutada nende kogemusi

ja osalemist rahu loomise protsessis
ja konfliktide lahendamisel,

ja oma töö tõttu

tajun, et ainus tee tagada kogu maailma
naiste täielik osalemine

on religiooni ümbermõtestamine.

See teema on mulle eluliselt tähtis.

Noore moslemi naisena
olen oma usu üle väga uhke.

See annab mulle tugevuse ja kindla
veendumuse oma töö tegemiseks.

See on põhjus, miks ma saan
siin teie ees olla.

Kuid ma ei saa silmi kinni panna
kuritegude ees, mis on usu nimel tehtud,

mitte ainult minu, vaid kõigi
maailma suuremate uskude nimel.

Pühakirja moonutamine, väärkasutamine,
sellega manipuleerimine

on mõjutanud meie sotsiaalseid ja
kultuurinorme,

meie seadusi, meie igapäevaelu,

nii et vahel ei tunne me enam
algallikat ära.

Mu vanemad kolisid Liibüast,
Põhja-Aafrikast, Kanadasse

1980-ndate alguses.

Meie peres oli 11 last,
mina olen keskmine.

Jah, 11.

Lapsepõlves nägin, kuidas mu vanemad,

mõlemad väga pühendunud ja
usklikud inimesed,

palvetasid ja tänasid Jumalat
kõigi õnnistuste eest,

eriti minu eest, aga ka teiste laste eest.
(Naer)

Nad olid lahked, huumorimeelega
ja kannatlikud,

äärmiselt kannatlikud, millised saavad
olla ainult 11 lapse vanemad.

Ja nad olid õiglased.

Mulle ei surutud kunagi usu tõttu
peale kultuurinorme.

Mind koheldi võrdsena

ja sama oodati minult.

Mulle ei õpetatud kunagi,
et Jumal teeb sugude vahel vahet.

Minu vanemate arusaamine Jumalast kui
halastavast ja soosivast sõbrast

ning varustajast vormis ka minu
maailmanägemist.

Minu päritolul on ka muid hüvesid.

11-lapseline pere on
kõrgem diplomaatiakool.

Tänini küsitakse, kus koolis
ma õppinud olen, näiteks

"Kas sa käisid Kennedy riigiteaduste teaduskonnas?"

Vastan midagi sellist:

"Ei, käisin Murabiti
rahvusvaheliste suhete koolis."

Sinna sisse saada on väga raske. Selleks
peaksite rääkima minu emaga.

Teil veab, sest ta on siin.

Aga olla üks 11 lapsest ja
omada 10 õde-venda

õpetab mõndagi jõustruktuuride
ja liitude kohta.

See õpetab keskendumist.
Pead rääkima kiiresti ja lühidalt,

sest sind katkestatakse pidevalt.

See õpetab öeldut
tähtsustama.

See õpetab õigesti küsima ja
ja soovitud vastuseid saama.

Ka "ei" tuleb öelda viisil,
mis hoiaks häid suhteid.

Kuid mu kõige olulisem
õppetund lapsepõlves oli,

et väga oluline on olla "laua ääres".

Kui ema lemmiklamp katki läks,
pidin olema kohal, kui ta püüdis

välja selgitada, kuidas see juhtus ja
kes on süüdi -- tahtsin end ju kaitsta.

Kui sa midagi ei ütle,
näidatakse näpuga sinu peale,

ja enne, kui sa arugi saad,
oled nurka surutud.

Sellist kogemust mul tegelikult küll pole.

Kui olin 15-aastane, aastal 2005,
lõpetasin kooli ja kolisin

Kanadast, Saskatoonist,

Zawijasse, vanemate kodulinna Liibüas,

mis on väga traditsiooniline linn.

Enne olin Liibüas olnud
ainult korra puhkusel,

7-aastase tüdrukuna.
Liibüa oli imeline.

Jäätis ja jalutuskäigud rannal,
põnevil sugulased.

Selgus, et see pole sama, mis
olla 15-aastane noor daam kodus.

Sain kiiresti tuttavaks religiooni
kultuuriliste aspektidega.

Sõnu nagu "haram"
(usu tõttu keelatud)

ja "aib"
(kultuuriliselt vastuvõetamatu)

kasutati üsna hoolimatult läbisegi,

justkui tähendaksid nad sama asja
ja neil oleksid samad tagajärjed.

Pidasin ühe vestluse teise järel
klassikaaslastega,

kolleegidega, professoritega,
sõpradega, sugulastega,

ja hakkasin järele mõtlema
omaenda põhimõtete ja eesmärkide üle.

Isegi sellise kindla aluspõhjaga,
mille vanematelt olin saanud,

leidsin end mõtisklemast
naise rolli üle minu usus.

Murabiti rahvusvaheliste
suhete koolis

võtsime me väitlemist väga tõsiselt,

ja kuna reegel number üks on, et asjad tuleb endale korralikult selgeks teha - mida ma ka tegin,

ja mind üllatas, kui lihtne oli

leida minuga sama usku jagavaid naisi, kes olid juhid,

kes olid innovatiivsed,
tugevad --

poliitiliselt, majanduslikult
ja isegi sõjaliselt.

Khadija rahastas islamiliikumist

selle algstaadiumis.

Me poleks siin, kui ta poleks seda teinud.

Aga miks me siis tema kohta midagi ei kuule?

Miks meile nendest naistest ei räägita?

Miks on naised asetatud madalamale
positsioonile,

kui meie usk tegelikult õpetab?

Kui Jumal peab meid meestega võrdseteks,

miks siis inimesed meid võrdseks ei pea?

Mind viis see mõte tagasi
lapsepõlve õppetundide juurde.

Otsusetegijad,
need, kes määravad ära, mida öeldakse,

istuvad "laua ääres",

aga kahjuks pole mitte üheski
maailma religioonis

need inimesed naised.

Religioossetes institutsioonides
domineerivad mehed,

neid juhivad mehed,

mehed kujundavad reegleid,
mis neile meeldivad,

ja seni, kuni me
seda süsteemi tervikuna ei muuda,

ei saa me tegelikult oodata
naiste täieõiguslikku osalemist

majanduses ja poliitikas.

Meie vundament on vigane.

Mu ema tavatseb öelda, et kõverale vundamendile
sirgete seintega maja ei ehita.

2011. aastal puhkes Liibüas revolutsioon
ja minu pere oli eesliinil.

Ja sõja ajal juhtub hämmastavaid asju.

Toimub justkui mingi kultuuriline nihe,
kuigi väga lühiajaline.

Esmakordselt tundsin, et minu
osavõtt pole mitte ainult lubatud,

vaid on lausa soovitav.

Minult lausa nõuti seda.

Minul ja teistel naistel
oli koht "laua ääres".

Me polnud seal lihtsalt toetajad või vahendajad.

Me olime otsustajad.

Meie jagasime laiali infot.
Meie tegutsemine oli kriitilise tähtsusega.

Ma tahtsin väga,
et need muutused oleksid püsivad.

Ilmnes aga, et see polegi nii lihtne.

Vaid mõne nädala möödudes pöördusid,
naised, kellega enne koos töötasime,

oma vana rolli juurde tagasi,

ja enamikku neist suunasid seda tegema

vaimulike ja poliitiliste liidrite väljaütlemised,

kes regeling tsiteerisid enda õigustuseks pühakirja.

Sel moel saavutasid nad oma seisukohtadele
rahva toetuse.

Niisiis keskendusin alguses naiste toomisele
majandus- ja poliitikaellu.

Arvasin, et see tooks kaasa ka kultuurilise ja sotsiaalse muutuse.

Selgus, et veidi toobki, aga mitte just palju.

Otsustasin vastaste vastu astuda
samaga, millega nemad end õigustasid,

hakkasin tsiteerima islami pühakirja ja tooma
näiteks kirjakohti.

2012 ja 2013 viisime oma organisatsiooniga läbi suurima

ja laiaulatuslikuma kampaania
Liibüas.

Käisime kodudes ja koolides,
ülikoolides ja isegi mošeedes.

Rääkisime näost-näkku
50 000 inimesega

ja lisaks sadade tuhandetega
televisiooni, raadio,

reklaamtahvlite ja -plakatite vahendusel.

Kindlasti imestate, kuidas küll üks
naisõiguslaste organisatsioon suutis

midagi niisugust ellu viia
kogukonnas, kus varem seisti vastu

ainuüksi meie olemasolule.

Ma tsiteerisin Koraani.

Kasutasin Koraani värsse
ja prohvet Muhammedi lausumisi,

näiteks:

"Mis on parim sulle, on parim su perele."

"Ära luba vennal rõhuda venda."

Esmakordselt võtsid kohalikud imaamid reedestel palvustel

seista naiste õiguste eest.

Arutati tabuteemasid,
nagu perevägivald.

Seniseid seisukohti muudeti.

Oli kogukondi, kus pidime minema
nii kaugele,

et ütlesime, et rahvusvaheline
inimõiguste deklaratsioon,

millele seisti vastu, kuna see ei pärinenud usujuhtide sulest,

ütles ju täpselt sama, mida Koraan.

Seega kirjutas ÜRO selle lihtsalt meie pealt maha.

Muutes oma sõnumite rõhuasetusi,
suutsime anda

alternatiivse narratiivi, mis edendas
Liibüa naiste õigusi.

Sama tehnikat on nüüdseks kasutatud
mujalgi maailmas.

Aga uskuge mind, see pole kaugeltki kergelt tulnud.

Liberaalidele ei meeldi usu kasutamine --
ja teid sõimatakse konservatiiviks.

Konservatiivid omakorda kleebivad teile külge
igasugu värvikaid silte.

Olen kuulnud kõike, alates
"su vanemad häbenevad sinu pärast silmad peast"

-- mis on vale, nad on mu suurimad fännid --,

kuni selleni, et "oma järgmist sünnipäeva sa ei näe"

-- samuti vale, sest ma olen elus.

Olen sügavalt veendunud, et

naiste õigused ja religioon ei pea
üksteist välistama.

Kuid me peame olema "laua ääres".

Me ei tohi oma positsiooni käest anda,
sest vaikimisega

lubame jätkuvalt naisi üle maailma
tagakiusata ja kuritarvitada.

Kui aga kavatsetakse
naiste õiguste eest

või äärmusluse vastu võidelda
pommide ja sõja abil,

siis kahjustame pöördumatult kohalikke kogukondi, sest niisuguste probleemidega

tuleb tegelda jätkusuutlikult.

Pole kerge ümber lükata
vildakaks moonutatud usutõdesid.

Kindlasti saab tunda solvanguid,
naeruvääristamist ja ähvardusi.

Kuid me peame seda tegema.

Meil pole muud võimalust, kui jätkata
selgitustööd nii inimõiguste

ja kui ka meie usu alustõdede kohta,

ja seda mitte pelgalt meie endi või meie pere naiste pärast,

mitte vaid siin saalis olevate naiste pärast ,

ja mitte isegi kogu maailma naiste pärast,

vaid selleks, et ühiskonnad muutuksid

naised osalusel.

Ainus viis, kuidas seda saame teha,

meie ainus võimalus,

on olla "laua ääres" ja sinna jääda.

Ma tänan, suur aitäh.

(Aplaus)