Sahaja Glimpses - The Great Delusion: I Am 'Me'

Pilguheit Sahajasse

Suur pettekujutelm: ma olen 'mina'

Kas su mõistusel on elu
ilma sinuta?

Ma pean silmas,

sa saad olla ilma oma mõistuseta,
vähemasti psühholoogilise mõistuseta,

kuid see
ei saa olla ilma sinuta.

Seega tähtis on selgusel olla,
mis on suurem,

mis on kõige kestvam,
kõige püsivam, kõige tõelisem.

Ja mis saab sind takistada?
Sa ütled:

'Ma tahaks kogu aeg südames olla.'
Mis sind takistab?

Tundub, et tingimuslikkus.

Hästi, olgu.

Mis on suurim, kõige...
kõige...

vägevam tingimuslikkus?

Tingimuslikkuste tingimuslikkus?

– Identiteet.

– Ma olen see keha.

See on arvatavasti suurim,
number üks.

See on nii.

Identiteet on kõige varajasem
tingimuslikkus.

'Ma olen see,
ma olen mu tingimuslikkus.

Mingi programmeering, mida ma
kutsun iseendaks—'Ma olen see keha.'

Miks?
Sest see jätkub kogu su elu,

kõikeläbivalt.

See räägib ,'Ma tegin seda. Ma mõtlen seda.
Ma tahan seda. Ma vajan seda.'

see 'mina.'

Ja keegi ei kahtle selles.

Su vanemad ei kahtle selles.

Su sõbrad ei kahtle selles.

Su vennad ja õed ei kahtle selles.

Poliitikud ei kahtle selles.

Su maa kuningas ega kuninganna
ei kahtle selles.

Preester ei kahtle selles,
keegi ei kahtle selles.

Sa ei kahtle selles.

Ja ometi,
kõik probleemid tärkavad sealt.

Kas pole see veider?

Või me pole seda tegelikult
ehk veel näinud?

Selles asi ehk ongi.

Sellele pole veel meie tähelepanu juhitud
piisavalt silmatorkavalt

nii et me ei saa seda eitada.

Sest mõnikord
isegi kui sa kuuled millestki—

mida teised ei pea sulle tõestama,
vaid sa saad heita pilgu endasse ja öelda, 'Tead mis,

ma ei leia selles vihjes midagi laita,

Ja kas sa saaksid
tulla sellisesse kohta,

kus su meel oma psühholoogiliste kinnisideede
ja rünnakutega "sulle"

kõige täiega
laguneb koost?

Meel—psühholoogiline meel,

ebakindel meel, egoistlik meel

ei saa, nagu ma ütlesin,

ei saa rünnata või heidutada
su puhast olemust.

See saab teha seda
üksnes liba-minaga.

See saab teha seda
üksnes su kujutlusega endast,

su isikliku kujutlusega endast

või meie ideega iseendast.

Ei tea, kas meile hakkab ükskord tõeliselt kohale jõudma
selle sügavus, millest ma räägin?

Sest tõsiasi, et see jääb kahe silma vahele,
et seda ei tunta ära,

garanteerib, et kannatus jätkub.

Ja siiski meis on nii suur vastuseis
isegi niimoodi vaatama hakata—miski lihtsalt lülitub välja,

Ära mine sinna,
ma ei taha sellest isegi rääkida!'

See psühholoogiline identiteet on...

see meie usk,
et me oleme see,

see on nagu
suurim maffia kogu universumis.

Sa saad selle liikmeks isegi liitumata.

Ja sa ei pääse nii lihtsalt.

Vahetevahel

mõni kala lipsab võrgust läbi
ja ujub ookeani.

Sest kui palju inimesi oled sa kohanud,

kel pole kunagi probleemi?

Kõigil on probleemid.

Kui sul pole hetkeprobleemi,
on sul ikkagi mõni vana probleem,

mis teeskleb olevat hetkeprobleem.

Eks ole?

Ja kõik otsivad lahendust oma probleemidele—
oma isiklikele probleemidele

oma kodustele probleemidele,
oma romantilistele probleemidele

oma spirituaalsetele probleemidele,
oma mentaalsetele probleemidele.

Probleemid on nagu
meie egoistliku meele mantra.

Ja ometi ma juhatan sind kuhugi.

Sest sa ütlesid,
'Palun, ma tahan siit välja!'

'Ma tahan siit välja!'

Ja ma kordan sulle,
'sina' tähendab sees.

Selle suure elumängu parooliks on,
'Ma olen see keha.'

Vajuta enterit ja oledki sees.
Sa ei mäleta, et sa oleks seda isegi vajutanud.

Me oleme selles sees—
'Ma olen see, sa oled too.

Mulle meeldib see punt,
nemad mulle ei meeldi.

Ma tahan olla...
ma ei taha olla...

Ma soovin, ma tahan, ma vajan,

ma loodan, ma arvan, ma usun, ma olin,
ma saan olema...

Ja see aina jätkub.

Sa lähed voodi 'minana',

ärkad ja ss'minasse'.

Ja see aina jätkub.

Ja mina juhatan sind millegi juurde,
mis on kahe silma vahele jäänud,

põlvkond põlvkonna järel

kahe silma vahele jäänud.

Sest me tuhnime aina mõistuse pottides,

vaatame, mis on nurga taga, kivi all ja koopas,
mäetipus ja püramiidide all...

Kuid see jääb sul kahe silma vahele,
Kes on 'mina'?

Me ei küsi seda.

'Kes oled sina?'
küsime küll,

kuid, 'Kes ma olen?'
ei küsi keegi,

sest kõik elavad suures meelepettes,
suures oletuses—

Ma olen 'mina.'
Jah, aga mis see on?

Ja isegi spirituaalsuses,
see jätkub.

'Nüüd ma mediteerin viis tundi päevas.'

'Ma võin seista ühel jalal, ühel varbal,
ma olen teinud seda viis aastat.'

Ja mis siis?

Mis siis sellest.
Oled sa vaba?

Mida saavutuseni
peaks inimolend küll jõudma,

et sellest identiteedi-lõksust
välja pääseda.

Sa ütled,
'Ma tahan sellest lõksust välja saada.'

Kuid see 'mina' on ise see lõks.

Kuid kellele?

Mõistad?

Ta on sõnadeväänaja, mõteteväänaja.

Kuid kui sa ta vahele võtad,

kui sa ta kuidagi vahele võtad—
ja me võtame,

kogu see rumalate arvamuste konstruktsioon iseendast
hakkab koost lagunema.

Ja see ei võta kaua.

Sa esitad küsimuse, sügava küsimuse

'Ma tahan olla see,
ma tahan olla see kogu aeg.'

'Ma tahan siia jääda,'
sest seda on vilksamisi nähtud.

Väike vilksatus.
Mis vilksatus see oli?

See oli vilksatus sellest,
mis on, kui mind pole.

Mind polnud seal.

Mina kui 'mina' polnud seal.

Ja kui mind pole, on kõik ilus.

Kui seda 'mind' pole, kuidagi...

paradoksaalselt, ootamatult, müstiliselt,

kõik on hästi.

Kuid siiski on äge vastuseis,

sellele vaatamisele,
et mis see 'mina' siis on?

Miski tunneb end ohustatuna,

'Ma kaotan midagi.
Ma suren ära.

Mind on lämmatatud.

Ma kaotan oma vabaduse.'

Palju kolle on tee peal ees,

palju tabusid, palju hirme.

Ja me jätkame,
mäng jätkub,

elu elu jäerel, sünd sünni järel,

üsk üsa järel, see jätkub.

Mis hoiab seda käimas?

Mis oleks kui sinult küsida,

Kas sa ka taipad, mida sa küsid? —'Ma tahan vaba olla.'
Tead sa mida 'vaba' tähendab?

Mida tähendab vaba olla?

Me ütleme, 'Ma tahan vaba olla' — kuid vaba millest
ja mida sa tahad, et vaba olla?

Mida tähendab su jaoks vaba olla.

Miski, millest oled kuulnud või raamatust lugenud?
Mida tähendab vaba olla?

Mis on vabadus?

Oleme siin kõik selle ideega, lehvitame lippu,
'Ma tahan vabadust.'

Mis on vabadus?

Mulle tundub, et see on...

see on mittesamastumine 'minuga'

mitte toetumine
mingile identiteedile.

Olla tühi

kõigist ideedest,
kaasa arvatud ideest iseenda kohta.

Seda kogeda.
Vabaduses pole tegelikult filosoofiat,

tõtt öelda.

See tähendab,
midagi püsivalt uskuma või arvama.

See pole idee, see pole...

kõige täiuslikum konseptsioon.

See on väljaspool konseptsioone.

Sa oled väljaspool konseptsioone.

Su isiksus on täis konseptsioone.

Milles on erinevus?

Kui niimoodi küsida,

mu kõige otsesem vastus on:

kuni oled 'sina',

pole Tõde.

Seda ei leia.

Tõde on.

Tõde on ainus, mis on,

kuid senikaua kui mina—ehk isik—siin olen,

tundub Tõde olevat varjatud,
varjutatud, peidus,

eemal, kaugel, isegi ebatõeline,

abstraktne, fantaasia

ja ometi on see ainus, mis püsib.

Me usume oma 'minasse', eks ole?

Häda on selles,

see 'mina' on isiklik.

Usu 'endasse'

ja häda on selles et see on isiklik.

See pole kunagi püsiv.

see on harva õnnelik,

vastuoluline,

kõikuv.

Kuid see peab nii olema, mõnda aega,

sest kui poleks egot,

poleks kunagi olnud Kristust

või Buddhat

või Muhamedi

või Mahavirat

või Ramana Maharshit

või Anandamayi Ma'd,

ilma egota poleks neid iial olnud.

Sest nad esindavad ego ületamist.

Ja kui poleks egot, poleks ületamist.

Ja kui poleks ületamist, poleks Kristust,

poleks Buddhat,

poleks teid, poleks mind.

Kuid kes sellest asjast aru saab?